Sellesuvine jalgrattamatk viis meid Sigaste kandi metsadesse. Marsruudi ettevalmistamisel valisime teelõike, kus rattaga väheke mõnusam sõita - kääruline metsatee, erinevad metsatüübid ja üht-teist ka vaadata. Kunagise Massi, nüüd Lodja metskonna metsad, Niksi rabajärv, Vaike talu Sigastes ja Marana metsapunkt olid tähtsamad objektid marsruudil. Teekonna plaaniga tutvutud, asus laululava juurest teele 23 ratturit ja saateauto, teejuhiks pandi Enn kui Massi metsateede hea tundja. Plaanis oli läbida Sigaste küla ja raudtee ülesõit, enne metskonda pöörata Kopli teele, sealtkaudu jõuda Katku raba äärde Niksi rabajärveni.

Retk algas kohe väikeste viperustega, sest Pändi tee oli ratturitele kehvavõitu - treppis ja lahtise kruusaga. Kristil tuli mitu korda põlvi plaasterdada ja kõige noorem rattur pärast kukkumist Tiidu mäe all autoga koju tagasi saata. Leelo rattakumm vajas korduvalt pumpamist, millise töö Aivar vabatahtlikult enda peale võttis. Kõige tipuks vedas juhtrattur grupi õigest teeotsast ligi 4 km mööda. Seetõttu pikenes marsruut planeeritud 27-lt kilomeetrilt 35-le. Aga ilm oli pilvealune ja kõik pidasid vapralt vastu.

Puhkepausidel rääkisime metsi lõhestavast kõrgepingeliinist, vaatasime seemnepuid ja püsti jäetud tüvetüükaid raielankidel, metsa- ja rabataimi, saime mõne marjagi suhu pista. Järve ääres pisut jalgu leotatud ja kosutud, jätkus sõit läbi Kivilaane Vaike talu poole, et vaadata, kuidas kunagine metsaülem talupidajana toime tuleb. Väike peatus tehti veel looduskaitseobjekti juures, kuid kuulus ussikuusk Kutja teeotsas oli kahjuks täiesti kuivanud ja tuleb nüüd kaitsealuste objektide seast kustutada.

Vaike talu pererahvas oli juba ootel. Perenaine Merike tutvustas oma hoolealuseid – üle 20-pealist kitsekarja, kes värske lehisvihaga laudast välja meelitati. Üks väärikas kitsemaadam demonstreeris lüpsipingile kalpsamist, krussis tukaga kitsepreilid lubasid end patsutada ja pildistada. Vana Aadu sügas aedikus sarvi, teda seltskonda ei lastud. Iga päev tuleb lüpsta 12 kitse, see võtab küll palju aega, kuid rammus kitsepiim on perele sissetulekuallikaks. Peremees Vambola uhkuseks on hobused tallis. Need näidati kõik ükshaaval ette, räägiti tõutunnustest ja perspektiividest. Kõik soovijad said ka ratsutada, mõnele oli see esmakordne sadulas istumine ja tekitas suurt elevust. Vaadati üle pargitud kitsenahad, perenaise kunsti- ja käsitööd, räägiti talutöödest, vaeti õppepäeva korraldamise võimalusi. Lõpuks sõid ja kiitsid kõik lauale toodud talutoodangut – mitut sorti kitsejuustu, leiba, sepikut, plaadikooki. Üht-teist sai ka kaasa osta. Mõnus oli lõkke ääres jalgu puhata ja juttu vesta. Ei ole kerge talu majandada. Loomad on hangitud, kari edeneb, kuid rahalist sissetulekut on vähe. Oleks vaja vist head äriplaani, et lisaks toetustele ja juusturahale veel muustki tulu saada. Tänasime pererahvast südamest kena vastuvõtu eest, soovisime neile vastupidamist ja edu ning asusime teele Marana poole.

Sõitsime läbi kunagise koolimetskonna, kus mõnedki uhked metsad on asendunud raiesmikega. Kogu teekonnal hakkas silma, et metsad ja teed on kenasti hooldatud. Kahjuks ei saa seda öelda Marana kohta. Kunagisest vägevast metsapunktist, mis andis tööd paarisajale inimesele, on jäänud vaid tühjad hooned, lokkavad pujuväljad, lõhutud aknad. Kui varem tehti siin igasugust saematerjali, uksi-aknaid ja aiamaju, siis nüüd kasutatakse katusealuseid põhu ja küttepuude hoidlatena. Kuhu jäid kõik masinad, tööpingid, tsehhide sisustus, mööbel? Dokumendikaustadki on hunnikus põrandal, soovijale sorida. Katlamaja korsten on igatahes veel püsti. Mingi majandustegevus siin ikka toimub, sellest saime ka kuulda, kuid endisega võrreldes on see hale vari. Kurb vaadata. See on 15 iseseisvusaasta negatiivne tulem, mis meie metsameeste linnakesele raske mõista ja taluda. Jääb vaid loota, et Marana uued omanikud ükskord siia taas elu sisse puhuvad ja töörahvas jälle hommikuti väravast sisse voorib nagu tosin aastat tagasi. Ja olmehoone saali parkettpõrand tantsukingi tunda saab.

Kopratammi vaatamiseks oleks tulnud mööda kõdunevaid raudteeliipreid minna mõnisada meetrit taimla poole, kuid selleks ei jätkunud enam võhma. Vihm kihutas ka tagant ja nii see matk lõpule jõudiski.

Üritust toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Eesi Kolla

Südasuvine metsaomnibuss viis meid tutvuma naaberlinna Mazsalaca ja Salatsi jõe äärse parkmetsaga. Matka teemaks oli metsa rekreatiivne tähtsus.

Mazsalaca ja Kilingi-Nõmme on küllalt sarnased linnad, ühtmoodi väikesed, pole suuri tööstusettevõtteid, mis linna toidaksid, asuvad keskustest kaugel, linna ümbritseb parkmets. Ta on meile lähim Läti linn. Meil on ühesuguseid probleeme. On mõistlik uurida, kuidas teised on need lahendanud, et saada häid ideid.

Piiriülene koostöö on viimasel ajal soositud, nt Põhja-Liivimaa projektides osalevad nii Kilingi-Nõmme, Saarde vald kui Läti-poolsed omavalitsused. Moodustame suurte soode ja metsadega piirkonna, kus on sageli vaja probleemidele läheneda ühiselt, kompleksselt. Eesti metsade parema majandamise ja kasutamise huvides peab vaatama ringi lähemal ja kaugemal, et võrrelda ja õppida teistelt.

Mazsalaca linna ümber asuv mets on kujundatud puhkealaks Kõlakalju pargiks. Seal on oskuslikult ära kasutatud maastiku omapära – Salatsi jõgi, paljandid, koopad, mets. Parki on paigutatud ca 50 puuskulptuuri, kõik on hästi vaadeldavad ja seotud mingi teemaga, kujutavad Läti vabadusvõitlust, maakondi, muistendeid. Teed on asfalteeritud, rajad hooldatud, kujundusraietega avatud vaateid jõele, paigutatud istepinke ja prügikaste. Jõe kaldal on vanu mände, mis seisavad nagu õhujuurtel – varingud on kallast nihutanud ja liiva minema viinud.

Pargis liikus ringi matkajaid, jalutajaid. See on hea näide, kuidas rajada metsaparki ja panna see linnale raha teenima turistide abil, samuti võimaldada oma rahvale mõnus spordi- ja puhkeala. Kõike seda vaatasime hoolega, sest tahame nähtust mõndagi meil rakendada.
Meil on kavas Kilingi-Nõmme linna ja linnalähedast metsa läbiva
Humalaste oja ja paisjärvede baasil välja arendada nn kaskaad. Tahame kallasrajale teha jalakäijatele korraliku teeraja koos sildade, valgustuse ja lihtsamate spordirajatistega, et linnaümbruse mets oleks rahvale paremini kasutatav puhkemetsana. See on ju metsa üks tähtsamaid kasutusalasid.

Kõlakalju park on saanud oma nime Salatsi jõe kõrgete kaldakaljude järgi, kus kaja võimendab vaikset kõne ja laulu. Giidi esitatud kaunid rahvalaulud olid selle
tõestuseks. Giidi õpetusel jätsime kaljukoobastesse oma patud ja pahad mõtted.

Mazsalaca linnas külastasime ka kuradite muuseumi - see on puuskulptuuride muuseum, kus kõik kujud on mingid kuradid või paharetid, seotud erinevate eluvaldkondadega. See on ühe kohaliku mehe elutöö. Kujudel on sageli ka kohalik prototüüp. Hea näide, kuidas hoida ja edasi arendada rahvuslikku käsitööd ja folkloori ning vääristada puitu.
Puuskulptuuridele on meilgi viimasel ajal tähelepanu pööratud, nt Varbola puupäevadel oli palju toredaid taieseid näha. Meie linn sai metsapealinna avapäeval näha, kuidas skulptuurid valmivad meistri käe all ja mõned neist kujudest kaunistavad linna praegugi. See on puidu kasutamise üks aspekte.

Matka huvitavamaks muutmiseks võtsime kaasa kanuud. Soovijad said osa marsruudist läbida kanuudega ja vaadelda kõike jõe poolt. Vees oli kopra langetatud puid, kuid nii suurele jõele see erilist risustatust ei tekita. Meie oma väikesest jões tuleb kobras kahjuks välja tõrjuda, sest iga langetatud puu võib voolu sulgeda. Algajad sõudjad jõudsid kõik õnnelikult matka lõpp-punkti, kuigi oli ka väike suplus olnud.

Matkapäeva lõpus suplesime Salatsi jões ja pidasime kaldapealsel väikese pikniku.

Üritust toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Lehekuu 8-ndal päeval lõppes Kilingi-Nõmme pealinnastaatus. Saarde vallaametnikest ja Kilingi-Nõmme linnaelanikest koosnev delegatsioon, terve bussitäis rahvast, sõitis läbi Kesk-Eesti ja jõudis kaunil kevadhommikul Kunda linna keskväljakule.

Koos kohalikega kuulati linnavalitsuse ees Eesti Vabariigi presidendi ja Eesti Metsaseltsi presidendi kõnesid.
Metsapealinna lipu heiskas koos teistega Saarde valla nõunik Indrek Talts. Kilingi-Nõmme poolt andis kingituse ja head soovid üle keskkonnaspetsialist Eesi Kolla. Meil oli kaasas linnakobraste poolt kooritud rontidest lilleseade.
Soovisime, et metsapealinna aasta tooks ka Kunda linna elama mõne toreda metslooma, näiteks lendorava, kes võiks linna saabuda ju illegaalina mõne õõnsa haavatüve sees.
Avati metsapealinnale kingitusena valmistatud tammine puuskulptuur. Järgnes jõulupuu-nulu istutamine haljasalale.
Klubis kuulasime konverentsiettekandeid „Mets muutub ja muudab” ja vaatasime väga nutikalt kujundatud näitust haavapuust – värvitrükis pildid rippuvatel kangapaneelidel.
Ekskursioonid viisid meid haavapuidumassi tehasesse, tsemenditehasesse ja linna huviväärsetesse paikadesse. Kuigi tsemenditolmu õhus enam nii palju ei ole, on pargipuud endiselt hallitüvelised, ilmselt ei suuda ei vihm ega lumi tsemendikoorikut maha uhtuda.
Linna endise prügimäe korrastatud territooriumil istutasime koos koolilastega puid – pinnas oli savine ja kivikõva, kuid kuidagi need kuused ja männid maha panime. Ilus vaade Kunda sadamale ja lahele, tuul ja päike ning soe supp olid meile tasuks nähtud vaeva eest.

Andsime metsapealinna tiitli üle päris heal meelel, sest meie olime oma pealinnaaastast võtnud parima, milleks meil aega jätkus. Olime harinud ennast ja hooldanud metsa, teinud huvitavaid sõite. Kaasa sai haaratud nii lasteaed kui kool ja linnarahvas. Sõite tuleb veel, sest projekt „Metsaomnibuss metsapealinnas” jätkub veel sügiseni.

Tihemetsa metskonnas on sellel kevadel metsanduse eriala õpilaste poolt istutatud 6200 paljasjuurelist mändi, 4000 potimändi ja 2000 kuuseistikut. Istikud on kasvatatud Tihemetsa taimlas ja potimännid ostetud AS Eesti Metsataimelt Kilingi-Nõmmes.
Tihemetsa taimlas sellel kevadel külvatud kuuseseemnest loodetakse saada 4 aasta pärast 60 000 istikut.

9. mail toimunud 6.ndal metsanduslikul orienteerumismängul osales 94 õpilast. Traditsiooniliselt osalesid üritusel kõik Tihemetsa metsandusõpilased ja 4 külalisvõistkonda Luua Metsanduskoolist.
Kaasatud oli ka 11 autoremondi eriala ja üldhariduskoolide õpilaste võistkonda.

Metsanduse õpilaste konkurentsis napsasid Luua Metsanduskooli õpilased Kristjan Varm ja Kaido Pern esikoha, järgnesid Tihemetsa 3. kursuse võistkond Nele Haasma ja Meelis Allik ning kolmandana Tihemetsa 4. kursuse võistkond koosseisus Janek Holland ja Kuido Killing.

Teiste konkurentsis oli edukaim Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi võistkond, milles võistlesid Katrin Vinkel, Hendri Parrol, Siiri Rist ja Taavi Uke.

Järgnesid Tihemetsa Põhikooli võistkond Karlis Salomon, Maarja Hermann, Annika Ojasild ja Rein Link ning kolmandana jälle Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi võistkond - Kristjan Pahk, Marek Kartau, Henry Olde ja Argo Voll.

Ligi 5 km pikkusel orienteerumisrajal tuli leida 16 kontrollpunkti ja lahendada metsanduse ja loodusega seotud ülesandeid.

Õhtul toimus Tihemetsas metsandusõpilaste piknik köieveo, puulõhkumise-saagimise ja saapaviske võistlustega ning orienteerumisvõistluse paremate autasustamisega.

Orienteerumismängu korraldamise ja läbiviimisega tegelesid 24 Tihemetsa ja Kõpu metskonna õpetajat ja töötajat. Auhindade hankimisel toetasid OÜ Affero ja OÜ Laanepuu.

Kas koprad oskavad lugeda?
Küllap vist. Kuis nad muidu teada said, et Kilingi-Nõmme oli tänavu metsapealinn. Ju see andis neile julgust end sisse seada lausa linnapiirile Humalaste oja kaldale.

Kes pole veel näinud, võib jalutada linna sauna juurde ja vaadata sillalt Lavi poole, siis näebki kopra tegevusmaad. Esialgu on seal küll vaid risupesa ja langetatud pajuvõsa. Aga pahandust on sellestki palju, kaldad üleujutatud ja pehmed.
Tallinnale lastakse Ülemiste järv peale, kui linn valmis saab, meid tahab koprarahvas uputada vist seepärast, et linna kui omavalitsust enam pole.

Pikka peatust kobras meie ojal siiski teha ei saa, sest juba 8. mail peame metsapealinna tiitli üle andma Kundale.
Linn pole metsalooma kodu. Sobilikum vaikne kena kohakene ja rikkalik toidulaud on kobrastele Kurgoja järve kallas, mille nad on endale vist pikemaks ajaks reserveerinud.

Eelmisel kevadel eksis kobras ka Pärnu linna, seigeldes varahommikul Mai ja Papiniidu tänava ristmikul. Kõrvalist abi metsa toimetamiseks vaja ei läinud, loom pages ise võsastikku.